Kui sa püüad end sobitada millegagi, kuhu sa ei mahu ja kui see sul korda ei lähe, siis oled õigupoolest õnnega koos. 


Palju halvem oleks jääda sinna, kuhu sa hoopiski ei kuulu. 
Seepärast – konda pealegi pisut ringi ja otsi säärast hingelist ja vaimset seltsi, mida su süda igatseb. 


Otsida seda, mida süda nõuab, pole kunagi viga.

Inetu pardipoeg: pagenduse õnnistus (lk. 232)

Leitud varandus

Lorutada ja täiuslikust armastusest unistada on lihtne. See on tuimestav narkoos, millest me iialgi ei toibu, mis aga närib halastamatult meie väärtuslikku hingetuuma, ilma et me sellest ise aru saaksime. 

Aga isegi siis, kui sul ei ole mingit plaani, lootust või tahtmist, kui sa tunned et sa seda ei vääri või ei ole selleks valmis – isegi siis võid sa kogemata varanduse otsa komistada.

Nüüd peab su hing hoolt kandma vaid selle eest, et sa pakutut maha ei magaks, et sa saaksid aru, et see varandus on varandus – olgu ta oma kujult kui tahes kummaline.

Armastuse esimesed faasid. Juhuslikult leitud armastus.
"Kontnaine" (lk 171)

Kuula oma hinge häält

Muinasjutu koerake on heaks näiteks, mil moel peab hing oma jonni ajama. Koer on hundi sarnane, aga on tollest ainult pisut tsiviliseeritum.

See koera kujul ilmuv hingesähvatus pole muud kui vaistlik hing, olles sõnumitooja pealismaailma ja hämaruseriigi vahel. See kuuleb ja näeb teisiti kui inimolevus. 

Ta on valmis rändama tasandikel, mille peale ego uneski ei tuleks. Tema kuuleb sõnu ja juhtnööre, mida ego pole suuteline kuulma. Ta toob sõnumeid hingemaa sügavatest soppidest. Ja ta käib selle järgi, mida ta kuuleb.

See on tundlikkus, milleni paariline peab jõudma, et naise loomusest aru saada.

Peale kõige muu esindavad koerad niisuguseid meesolendeid, aga ka naisolendeid, kes on nagu loodud hingepõhjani ära armuma ja kelle arm on kauakestev, kelle jaoks andeksandmine pole raske, kes võivad väsimata joosta ja kes võitlevad vajadusel vapralt ega kohku tagasi surma ees.

Nii kujutab koerake mehe kaksikloomuses seda ürgsemat poolt, mis ometi on terviklik.

Lk 154 "Hümn ürgmehele ehk Manawee"

Julge armastada

Pöördepunkt meie elus saabub siis, kui me oleme valmis armastama (s.h. ennast!) vaatamata kõigele. Vaatamata sellele, et et kusagilt valutab, vaatamata sellele, et närvid on krussis, et oled varem haavata saanud, vaatamata sellele, et on hirm tundmatuse ees...

Ettevaatus on asjatu ja tuleb varem saadud haavadest. Kõik läheb nii nagu minema peab.

Sageli peamegi olema valmis tegema just seda, mida kõige enam kardame.

Armastamise juures on pelgast naudingust vähe kasu. Õige armastamise juures on palju kasu pigem sangarimeelest ja oma hirmude ohjeldamisest. 

Muinasjutt "Kontnaine" on metafooriks tänapäevase armastuse probleemide käsitlemisel, kus peljatakse Surma kahe Elu vahele suruvat loomust (Elu > Surm > Elu), iseäranis Surma tahku selles.

Surmaga kaasneb alati uue elu väljahaudumine.

Kuulata Ürgnaist iseendas

Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel on palju ühist. Mõlemal on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Nad on uudishimuliku loomusega, suure hingejõu ja kannatlikkusega. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad oma järeltulijate, elukaaslaste ja oma karja eest hoolitsemisele. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad.
~Clarissa Pinkola Estes~

Clarissa Pinkola Estesi raamatust „Naised, kes jooksevad huntidega“ on kuulnud pea iga naine. Maailmas on kümneid tuhandeid naisi, keda see raamat on puudutanud, raputanud, toetanud ja inspireerinud. 


See on naistejuttude raamat, mis pakub teeviitu. Sügavate ja metafoorsete mõistulugude kaudu avanevate arhetüüpide lahtipõimimine võimaldab meil vaadata iseenda ürgse naiselikkuse sügavamatesse soppidesse. 

Lood erutavad, toovad olulise pealispinnale. Nad ei sunni meile midagi peale. Kuulamine hingekõrvaga on see uks, mille kaudu me muinasloosse sisse astume. Et hing ise võiks kuulata oma juhiseid ja teada saada seda, mida tal maises elus vaja võib minna.

Muinasjutud on oma olemuselt mitmekihilised. Neid võib lugeda kui põnevat ja kaasahaaravat sündmuste käiku, mis tegelastega juhtub. Aga võib valida vaadata ka teistsuguseid kihistusi. Metafoorseid peegeldusi elu kohta, naise hingeelu toimimise põhialuseid, arhetüüpseid vorme. Ühe loo kõik tahud – tegevused ja tegelased – võivad olla kõik meie endi sisemaailma osad. 

Jutud lükkavad liikvele meie siseelu. See on iseäranis tähtis juhul kui seesmine elu on hirmu meelevallas, kinnikiilutud või nurka surutud. Jutud panevad adrenaliini pulbitsema, näitavad väljapääsuteed, õpetavad laskumist või mäkketõusu ning mure küüsist vabanemist. Nad raiuvad meie sisemiste müüride sisse kaunid väravad, mis juhivad meid armastuse ja teadmise juurde. Selle juurde, mis juhatab meid tagasi meie tegeliku sisemise eluterve elu juurde, nii et hakkame taas tundma ühendust oma ürgse olemusega.

Igal juhul koputavad muinasjutud naise sisima hingekoja uksele ja annavad õpetust elu keerdküsimuste kohta.
Need on ennemuistsete naiste saladusi kandvad õpetusjutud julgusest, naiselikust tarkusest, hingerikkustest, armastusest, suhetest, loovusest, armastusest oma hinge vastu, oma varjatud osadest, vaistust ja oma tajude teritamisest, kojujõudmisest oma hingetunnetuse juurde, sünnipärasest elujõust, seksuaalsusest, häbist, saladustest ja paljust muust, millest naise elu koosneb.

Clarissa raamat on värskendav kui suvine vihm ja toitev kui must muld. Lugedes muistseid lugusid, niisutades neid oma silmaveega, naerame need õitsele ja naerame iseennastki õitsele. Siis tunneme, kui hästi need lood ravivad. Just nii õpime neid õiges kohas ja õigel ajal teejuhtidena kasutama. 

Need pajatused on arstirohi, hingepalsam ja teejuht.

Nopin kokku ja lükin selle blogi veergudele ritta Clarissa pärleid, mis mind ennast kõnetavad ja puudutavad. Et me - naised, suguõed - saaksime toetust, juhatust ja inspiratsiooni. Et me saaksime (taas)luua ja hoida ühendust oma ürgloomusega. Sest ürgnaiselikkuse toel saab meie sisemine ja välimine elu tõeliselt õitsele puhkeda ♥