Kuula oma hinge häält

Muinasjutu koerake on heaks näiteks, mil moel peab hing oma jonni ajama. Koer on hundi sarnane, aga on tollest ainult pisut tsiviliseeritum.

See koera kujul ilmuv hingesähvatus pole muud kui vaistlik hing, olles sõnumitooja pealismaailma ja hämaruseriigi vahel. See kuuleb ja näeb teisiti kui inimolevus. 

Ta on valmis rändama tasandikel, mille peale ego uneski ei tuleks. Tema kuuleb sõnu ja juhtnööre, mida ego pole suuteline kuulma. Ta toob sõnumeid hingemaa sügavatest soppidest. Ja ta käib selle järgi, mida ta kuuleb.

See on tundlikkus, milleni paariline peab jõudma, et naise loomusest aru saada.

Peale kõige muu esindavad koerad niisuguseid meesolendeid, aga ka naisolendeid, kes on nagu loodud hingepõhjani ära armuma ja kelle arm on kauakestev, kelle jaoks andeksandmine pole raske, kes võivad väsimata joosta ja kes võitlevad vajadusel vapralt ega kohku tagasi surma ees.

Nii kujutab koerake mehe kaksikloomuses seda ürgsemat poolt, mis ometi on terviklik.

Lk 154 "Hümn ürgmehele ehk Manawee"